Olen
57 aastane mees 5 aastat tagasi matsin oma abikaasa ja seejärel ka poja kes
suri narkootikumide üledoosi. Peale seda olen ma mõelnud ainult sellele mida ma
tegin valesti. Ma olen tundnud süütunnet mis painas mind öösel ja päeval. Ma ei
suutnud enam teisiti kui hakkasin alkoholist leevendust otsima. Ma ei pidanud
ennast joodikuks kuid minu füüsiline vorm mis on terve elu olnud väga hea
hakkas kaduma. Mul oli tegelikult ükskõik mis minust saab. Elasin päev korraga.
Üks tuttav soovitas minul rääkida inimesega kes on ka eluraskustele ala vandunud
ja siis jälle uuesti elama hakanud. Alguses olin ma väga umbusklik aga tasapisi
tekkis meil päris hea üksteise mõistmine. Tänu temale hakkasin ma endale
püstitama eesmärke ja sain oma elule uue mõtte. Ma suutsin lõpetada
enesesüüdistamise ja praegu tegelen sellega, et minna reipalt oma vanadusele
vastu. Alkoholi ma siiski veel pruugin aga ma olen suutnud lõpetada jooma
tsüklid