Olen 28 aastane naine. Mul on toetav abikaasa. Olen olnud aktiivne suhtleja. Mul on ka kas õde. Kahjuks polnud minu lapsepõlv kõige õnnelikum. Isa oli vägivaldne ja ema ei suutnud meid alati kaitsta kui me seda oleksime soovinud. Tihti pidin kodust ka põgenema. Varakult sai ära proovitud alkohol ja sealt edasi ka muid erinevaid mõnuaineid. Sellest hoolimata suutsin ma käia tööl ja olla aktiivne. Aasta tagasi diagnoositi minul HIV ja c-Hepatiit. Siis kukkus minu maailm kokku. Ma vajusin sügavasse depressiooni ja hakkasin veel rohkem tarvitama erinevaid mõnuaineid- amfetamiin, GHB, kanep jne. Ma arvasin, et minu elu on läbi ja tulin ära ka töölt. Tänu juhusele sain kokku inimesega, kes oli üsna sarnase elusaatusega. Ta oli kogemusnõustaja ja me leidsime ühise keele. Ta tekitas minus tunde, et ma pole üksi siin maailmas oma muredega ja ma hakkasin august välja ronima. Praegu olen ma loobunud igasugustest mõnuainetest ja asunud oma elu uuesti ülesse ehitama.