Olen 32 aastane Silver. Lõpetasin ülikooli suurte raskustega aga sain diplomi üsna haruldasel erialal, millest avalikult rääkida ei sooviks. Peale ülikooli lõpetamist asusin ka omandatud erialal tööle kus avastasin, et see ei ole siiski minu jaoks. Nüüd tagasi vaadates saan aru, et minu probleemid olid juba teismelise eas aga ma ei tahtnud nendele tähelepanu pöörata. Minul oli tavaline pere- ema, isa ja vanem õde. Lapsepõlv võiks isegi öelda, et oli õnnelik. Kooliajal sattusin aga tihti konfliktidesse. Samas tahtsin vahest väga palju üksi olla. Ülikooli ajal diagnoositi minul bipolaarne häire. Seoses sellega kui enesetapu katsega psühhiaatria haiglasse sattusin. Hiljem ma olen ka paaril korral endale käe proovinud külge panna. Haigusteadlikus on hakanud tekkima alles viimasel aastal. Olen olnud ise väga skeptiline psühholoogide ja psühhiaatrite suhtes. Ma pole ju hull. Kuid nüüd hakkan mõistma ise ennast Ma oleksin nagu kogu oma eelneva elu eitanud kõike mis minuga toimus. Mulle jääb vahest mulje, et ma oleksin nagu olnud keegi teine inimene. Praegu ma õpin olema mina ise. Otsima vastuseid ja seadma eesmärke.