Ma olen 39 aastane. Kaks aastat tagasi läks minu naine lapsega minu juurest ära. Põhjus oli see, et ma jõin. Ma ei arvanud, et olen alkohoolik. Ma arvasin, et kõik joovad ja ma ei mõistnud miks minu naine sellest aru ei saa. Oma lapsega ma ka kohtuda ei saanud. Hakkasin veel rohkem jooma ja lasin kõigel minna omasoodu. Ühel päeval ma sain aru, et inimesed keda ma enda sõbraks pidasin, tegelikult ei olegi tõelised sõbrad. Sõprus kestab vaid senikaua kui koos joome. Joomisega kaasnesid alati ka pahandused, kaklused ja muud probleemid. Oma tervise ja välimuse eest ma ei hoolitsenud juba ammu. Ma soovisin enda surma aga ma ei julgenud ka kätt enda külge panna. Vaatasin iga päev, kust alkot saada ja nii päev õhtusse veeretada. Pohmellidega kaasesid meeletud paanika hood ja pidev hirm kõigi ja kõige ees. Ühel päeval rääkis mulle psühhiaater kelle juures ma käisin aeg-ajalt unerohtu või rahusteid mangumas võimalusest kohtuda kogemusnõustajaga. Ma ei saanud päris täpselt aru millest jutt aga ma olin sellel hetkel valmis midagi teistmoodi tegema. Tänaseks olen kohtunud kogemusnõustajaga juba 8 korda ja hakanud oma elu pisut teisepilguga vaatama. Samuti planeerin minna psühhoteraapiasse . Käin ka AA kohtumistel kust leian tuge kainena püsida